Neli ettepanekut kevadistel parlamendivalimistel osalevatele erakondadele - koolide juhtimisest, maa-laste koolirahast, haridus- ja maaelupoliitikate ühtlustamisest ja lapsevanemate teavitamisest :

  • Lapsevanemad peaksid saama reaalselt kaasa rääkida oma lapse koolile juhi valimisel ja eelarve küsimustes.
    Selleks tuleks koolides ellu kutsuda laiapõhajalised vanematekogud (esindaja või kaks igast klassist), mis valiks endi hulgast juhatuse, kes osaleb hoolekogu töös. Vanematekogud on juba paljudes Eesti koolides olemas. Tuleks muuta hoolekogu pädevust, et see ei piirduks ainult arvamuse avaldamisega, vaid omaks reaalset sõnaõigust koolijuhi valimisel ja eelarve koostamisel. Praegu kehtiva, veerand sajandit tagasi paika pandud hoolekogu formaadi juures lahkuvad asjatundlikud inimesed kooli hoolekogust kiiresti, kui mõistavad, et tegu on puhta formaalsusega. Või siis jätkavad, tulles vastu kooli juhtkonnale, kel on vaja saada kirja linnuke, et hoolekogu on komplekteeritud. 

    Lapsevanemad kui kõige motiveeritum huvigrupp lähtuksid koolijuhi valikul suurema tõenäosusega ainult tema professionaalsusest, mida ei tee alati kohalikud omavalitsused. Paljud KOVid seavad koolijuhi valikul tema erialasest võimekusest ettepoole sellised kriteeriumid, nagu tema varasemad teened ja sõnakuulelikkus kohalike võimukandjate ees ning muud suheted KOVi valitsejatega. Koolijuhi valik ei tohi olla poliitiline otsus, nagu see täna on! Koolijuhti ametisse valivad inimesed peaks kursis olema tänapäevase koolikorraldusega, mida paljud otsustajad täna kindlasti ei ole!


  • Igal hajakülas elaval lapsel peaks olema oma, riigi poolt määratud kindel kooliraha, milles sisalduks nii õpetajate palgaraha, kooli haldamise ja juhtimise kui ka koolitranspordi kulu. Summa peaks jääma vahemikku 5000-10 000€ aastas, sõltuvalt sellest, kui hõreda asustusega kohas laps elab. Mida hõredamas, seda suurem kooliraha. Asustustihedust saab täna mobiilpositsioneerimise abil määrata kasvõi reaalajas. Lisaraha maalapsele teistega võrdsete haridusvõimaluste tagamisemiseks võiks riik võtta riigimetsa omanikutulust. Praegu laekub lapse haridustoetus riigilt KOVile. Selle summa määramisel arvestatab riik õige pisut asjaolu, et väikestes koolides on laste harimine kulukam. Kuid kuna KOV jagab haridustoetuse koolidele edasi oma äranägemise järgi, siis ei pruugi see hajaasustuse lisaraha väikekooli üldse jõuda, vaid hajub uue suure KOVi kõikide koolide vahel. 

    Koolide halduse ja juhtimise kulu maksab KOV oma eelarvest . Seetõttu peavad talulapse vanemad täna lootma KOVi armulikkusele ja tundma piinlikkust, kui vald teatab, et külakooli pidamine on vallale väga kulukas ja käib teiste, tiheasustuses elavate laste arvelt. Taludes elavate laste hariduslik diskrimineerimine tuleb Eestis ära lõpetada!

  • Halduskulude vähendamine peab saama prioriteediks - kui külakool, kuhu laps koos oma koolirahaga läheb, teeb koos kogukonnaga jõupingutusi, et halduskulud oleks väiksemad, siis koolitoetuse ei tohi sellest väheneda vaid kokkuhoitud summa saab kool kasutada sisulistele haridustegevustele. 

    Kui lapse elab koolidest kaugel, siis võiks lapsevanem korraldada lapse koduõpet kodus (kas õpetab ise või palkab koduõpetaja). Lapse kooliraha jagataks sel juhul last kodus õpetava pere ja koduõpet toetava-juhendava kooli vahel vahekorras 2 osa perele ja 1 osa koolile. 

    Koolide rahastamispõhimõtetest saab

    täpsema ülevaate siit.


  • haridus-, maaelu- ja regionaalpoliitikad tuleb kooskõlastada. On nulliring, kui maaeluministeerium suunab suuri summasid külaelu arendamiseks ja samal ajal haridusministeerium, lähtudes vaid kitsalt oma sektori kulude kokkuhoiust ja oletuslikust "hariduskvaliteedi tõstmisest", ei väärtusta külakoole ning ärgitab KOVe külakoole sulgema (loe Koolivõrk korda: sada kooli vähemaks, Postimees, 6.09.2018).


  • Lapse haridustee kujundamisel on olulisimaks partneriks lapsevanem. Haridusministeerium peaks võtma  eesmärgiks lapsevanemate teavitamise haridusuuendustest - mida tehakse ja miks tehakse tänapäeva kooli teisiti kui tehti nende endi kooliajal? Nõukogudeaegsest koolikultuurist on raske lahti saada, kui vanematele pole üksipulgi selgeks tehtud, et kool peab tänapäeval lisaks aineteadmiste edasiandmisele tegelema ka näiteks üldpädevustega. Võib-olla on viimane laste tuleviku seisukohast isegi olulisem. Ja et kõige selle eest vastutab koolijuht, kel on selleks antud väga vabad käed - ole ainult tegija! Paljud koolijuhid ja õpetajad tallavad sisseharjunud rada, mis keskendub jätkuvalt vaid aineteadmisetele. Jätkuvalt leidub ka väikeste maakoolide seas iganenud tõekspidamistega koole, kus on numbriline hindamine alates esimesest klassist, kus ei tehta õuesõpet, kus lapsed vahivad vahetunni ajal nutihävitusseadmes ega käi õues, jätkuvalt on koole, mis ei kaasa ei lapsi ega nende peresid. Iganenud koolikultuur on väikesele maakoolile hävitavama mõjuga, kui hõre rahastus, sest milline lapsevanem sooviks oma last panna nõukogudeaegsesse kooli. Ja kuna lapsevanematele pole täna antud võimalust asja parandada, on sageli lihtsam kolida mõne tänapäevasema kooli piirkonda.

    Hea näide inimsõbralikuks kujundatud õppekavast on Uus Meremaa õppekava vt file:///Users/lodjaselts/Downloads/The-New-Zealand-Curriculum%20(1).pdf


  • Väljavõte Õpetajate Lehes ilmunud talguülevaatest 23.11.18:.Kas suudame Eestis välja mõelda ja ellu rakendada koolimudeli või -mudelid, mis võimaldaks maalastel saada head haridust kodu lähedal?

    Oleme palju mõelnud, et kui Eesti riik on rohkem kui 25 aasta kestel näinud, kuidas lapsevanemad arendavad minimaalse eelarvega maksimaalselt lahedaid ja uuendusmeelseid erakoole, siis milleks eeldada, et munitsipaalkoolide lapsevanemad ei oska ega soovi oma laste kooli arendamises üldse kaasa rääkida? Hariduskorralduse põhimõtteid tuleks muuta selliselt, et lapsevanemad ja õpetajad saaks olulisimates kooli puudutavates, nagu juhi valik ja eelarve, ostustes reaalselt kaasa rääkida ja vastutaksid üheskoos ka tulemuse eest.

    Sealt tuleks see uus ja värske energia, millega Eesti kool hakkaks hoopis hoogsamalt arenema. Ja kui sellist muudatust ei julgeta teha kõikides koolides korraga, võikski alustuseks katsetada väikeste maakoolidega. Küllap meelitaks selline võimalus – rääkida kaasa oma laste kooli arendamises – maale elama lahedaid isepäiseid ja teotahtelisi perekondi. Noortel peredel tekiks veel üks lisapõhjus maal elada. Andkem vanematele ja kooliperedele võimalus, ja küllap siis hakkab meil tulema robinal igasugu lahedaid koolimudeleid, mis just täpselt oma piirkonna asustustüübi, kogukonna ja traditsioonidega sobivad.

    Kuigi seadusraamistik ega rahastusmudelid seda eriti ei soosi, on juba praegu tekkinud mitmesuguseid mudeleid, kuidas maalapsed haridust omandavad.

    Kooliharidus 21. sajandi Eesti külas. Kas see on üldse mõeldav ja millisena?

    Nagu ettekanded näitasid, siis nii mõneski külas kooliharidus toimib ja väga hästi. On leitud tasakaal kogukonna ja koolipidaja vahel. Suudetakse ka hoonet majandada, kui ikka vald seda tahab. Seega on mõeldav. Riigil tuleb käsitleda külakooli linnakoolist eraldi – nii sisulises mõttes kui ka rahastuse poole pealt.

    Lisaks peaks tuleviku külakool olema paindlik, et nt kui tõesti mõnes piirkonnas soovib laps oma talus õppida ja kooli läheduses pole, on riigilt võimalik saada tuge õpetaja näol või toetust, kui last õpetab lapsevanem ise. Külakool ei pea olema kinni koolihoones ega klassikalises koolis. Kui kuskil tekib vajadus, aga läheduses pole kooli, siis oleks ka mingi muu kaval lahendus, et laps saaks haritud.

    Eesti ei peaks 21. sajandil haridust mõõtma ruutmeetritega. 21. sajandi kool võiks olla ennekõike vaimne keskkond. Möödapääsmatu on hariduse omandamisel vaid see, et lapsel oleks hariduse omandamisel keegi, kes teda õpetab. Kus, kuna ja mis järjekorras kõik täpselt toimub, on juba teisejärguline. Hariduse omandamine võib toimuda eraldi majas, õues, asutustes ja ettevõtetes, aga võib ka kodus. Või kõigis vaheldumisi.