Miks oleme olukorras, kus külakoole on vähem kui kunagi varem? Ja neid plaanitakse veelgi sulgeda … Raha pärast?
Asi ei saa olla rahas. Praegu elab meie riik oma ajaloo jõukamaid aegu, kuid mitte kunagi pole meil olnud nii vähe külakoole. Ja neid plaanitakse veelgi sulgeda! Mitte kunagi Eesti ajaloos pole maalastel olnud nii keeruline saada kodu lähedal head kooliharidust.
Mõttetalgutel saime kinnitust, et kõige suurem probleem on ikkagi pidaja ja sellega seoses juhtimise tasand. Ja huvitaval kombel on see probleem meedias õpetajate palgateema varju jäänud, kuigi on ehk isegi olulisem.
Veerand sajandit tagasi otsustas vastvabanenud Eesti riik, et koole hakkavad pidama omavalitsused. Tollal oli see arusaadav, sest teovõimelisest kodanikuühiskonnast ei osanud keegi unistadagi. Praeguseks oleme jõudnud seisu, kus kõige olulisemaid haridusotsuseid Eesti riigis – kes juhib kooli ja otsustab seda, kui palju on koolil raha – teevad volikogude esimehed ja vallajuhid, kelle teadmised tänapäeva koolist ei ole sageli piisavad ja kes ei tunne asja vastu ka sisulist huvi. Neil pole aegagi end kurssi viia ja tulemuse pärast pole ka põhjust eriti muretseda, kuna varsti võim valla nagunii vahetub ja siis pole enam vaja vastutada. Vastutus on ka jagatud - osa eest peaks vastutama KOV, osa eest Haridusministeerium, mis tähendab, et lõpuks ei vastuta keegi.
Seevastu lapsevanemad, kes on kooliteemadel kõige motiveeritum ja kooliga kõige pikaajalisemalt seotud elanikkonnarühm, ei saa kooli arendamises üldse kaasa rääkida. Kõik ju teavad, et vanemate kaasamine praeguses hoolekogu formaadis on paras naljanumber ja hoolekogu ei otsusta sisuliselt midagi. Linnades ei paista see probleem ehk nii palju välja, kuigi ega sealgi haridusuuendustega just kõige libedamalt lähe. Linnas on lootust, et omavalitsuse hariduskompetentsus on mõnevõrra suurem. Ja peredel on linnas võimalik valida mitme kooli, sh keskmisest uuendusmeelsemate erakoolide vahel. Maal on peredel enamasti lihtsam n-ö jalgadega hääletada, sest ükski vanem ei taha, et tema laps raiskab üheksa aastat oma elust iganenud põhimõtete ja väärtushinnangutega koolis, olgugi see kodu lähedal ja väike.
Samuti on maakoolidele hävitava mõjuga väikseimgi ebakindlus tuleviku suhtes – kui kooli omanik heietab pidevalt kooli sulgemise mõtteid ja ka riik annab teada, et meil on liiga palju haridusruutmeetreid, siis milline terve mõistusega pere ostab maale kodu?